Sofi Oksanen „Puhastus”

 Sofi Oksanen (s. 1977) on vaieldamatult kuulsaim Soome-Eesti kirjanik. Ta kuulsaim teos on "Puhastus", mis on saanud mitmeid auhindu. Sellele eelnes samanimeline teatrietendus.  Tema vanemad kohtusid Viru hotelli ehitusplatsil. Oksanen veetis nii mõndagi suve Eestis maal vanaema juures, kust ta on saanud Eesti-teemaliste raamatute jaoks kirjamaterjali. Kirjanik on väitnud, et  tema vanim teadaolev esiisa oli Kullamaale maetud Sitakoti Mats, tegu oli pärisorjaga, kes ostis end vabaks. Sofi arvates see viitab asjaolule, et sõltuvalt inimese tahtejõust on kõik võimalik Kirjanik on silmapaistnud ka oma erakorralise välimuse pärast, keda nähes, paljud tunnevad ära. Sofi Oksanen on ka kuulus oma arvamuste ja sõnavõttude poolest teemadel: naisõigused, sõnavabadus, vene poliitika ja immigratsioon. Teda on süüdistatud Nõukogude-aegse Eesti ühekülgses kujutamises, vägivalla trivialiseerimises ja klišeelisuses. Tema romaanid: "Stalini lehmad" (2003) "Baby Jane" (200...

 Jõudsin nüüd raamatuga ühelepoole. Lõpp jäi päris segaseks, just see viimane Hansi kiri. Mida see võis tähendada? Omale väga meeldis see fakt, mis selgus raamatu lõpus, et Aliidega abiellunud mees, Martin Truu, oli olnud agent, kes oli väga hästi kursis sellega, kuidas ja millega on Aliide eelnevalt hakkama saanud. Ta oli isegi Aliidet puudutavaid ülekuulamisi näinud. See, et Aliide oli otseselt süüdi selles, et Ingel ja Liida Siberisse saadeti oli ka minu jaoks suur šokk. Mulle väga meeldis see, mis toimus lõpus Aliide ja Zara vahel. Ma olin terve aja oodanud, et mis küll Hansu Waltherist saab. Kas perenaine kasutab seda ka kunagi, nt mõlema nn mafiooso pihta tulistamiseks. Ja nii juhtuski. Mulle see raamat meeldis väga. Mulle meeldis kirjaniku stiil ja lähenemine ning see, et autor ei häbenenud kirjutada isegi rõvedamatest kohtadest. Küll seda lugedes oli kohati tunda, et igaüks polegi selle lugemiseks suuteline. Sisu poolest ikka väga tõsine, morbiidne ning vastikust tekitav, e...

 Ju nüüdseks aitab, juba kustun ära. Silmad lähevad ise kinni ja pean mõnd lõigukest mitu korda läbi lugema, et saaksin toimunust aru. Loodetavasti homme saan raamatu lõpuni loetud

 Täna sai jahil käidud. Lund oli põlvini, sai mitu korda käpuli kukkuda ning raadiosaatjast toksisid rähnad - õnneks tellisin juba uue, ehk jõuab nädala pärast. Peaks jälle mõne tunni lugema. Olen väga põnevil, sest eilne lugemiskogemus oli üli meeldiv.

 Ju siis nüüd tänaseks aitab, silmad juba lugemisest kirjud. Enamvähem pool raamatut läbi. Siiamaani on raamat mulle väga meeldinud ning see on koguaeg järjest paremaks läinud.

Jõudsin nüüd vist selle samuse rõveda kohani, millest olen eelnevalt nii palju kuulnudki. Peale Aliide ülekuulamist panin mõneks hetkeks raamatu käest ära. See rõvedus oli nii ilusasti kirjaniku poolt kirjeldatud, et ma jäin hämmingusse, see kuidas Aliide oleks justkui oma enda kehast kõrvale tõmbunud, sellest välja lennanud ja mitte omaks tunnistanud. See kuidas ta oli nagu samas toas lendlev mõtetu kärbes ja see kuidas oli reaalselt toimunut nii minimaalselt kirjeldatud, et kohe samastuksid temaga. Igasugune normaalne inimene ei suudaks ka nii traumaatilist asja omaks võtta. Sellega seoses meenus ka George Orwelli "1984" lõpp, kus samamoodi oli väga hästi see traumaatiline kogemus kirjeldatud. Siis kui saan raamatu uuesti kätte, olin ootusärevuses, sest oli teada, et neid ülekuulamisi tuleb veel. See, mis juba järgmises piinangus järgnes jättis tõesti "sitase maigu" suu lakke. Nii noore tüdrukuga selline tegevus on lihtsalt mõeldamatu, et mõistan küll miks paljude...

 Jõudsin I osaga ühelepoole. Väga meeldivalt on raamat ülesehitatud, hüppab ühest ajast teise, mõlema peategelase vahet ning alati siis kui tekib uus küsimus saab natuke ise spekuleerida kuni vastuse selgumiseni. Raamat tundub ka oma mõtete ja sisu poolest vägagi usutav, mis teeb sellesse süvenemise üsna mugavaks. Veel pole saanud kätte seda õõvastustunnet, mis pidi millalgi selle raamatuga kaasnema, aga ehk edasi lugedes näeb, kuhu teos oma suunaga läheb.

 Ehk nüüdseks on aeg jõudnud sinnamaani, et enam ei saa raamatu lugemisega venitada. Mu ootused raamatu lugemisel on sellised: Võiks ikka olla selline, et on väga raske käest ära panna ning sooviks, et see tekitaks minus igasuguseid mõtteid ja tundeid.