3. Sissekanne, kell 18.50

Jõudsin nüüd vist selle samuse rõveda kohani, millest olen eelnevalt nii palju kuulnudki. Peale Aliide ülekuulamist panin mõneks hetkeks raamatu käest ära. See rõvedus oli nii ilusasti kirjaniku poolt kirjeldatud, et ma jäin hämmingusse, see kuidas Aliide oleks justkui oma enda kehast kõrvale tõmbunud, sellest välja lennanud ja mitte omaks tunnistanud. See kuidas ta oli nagu samas toas lendlev mõtetu kärbes ja see kuidas oli reaalselt toimunut nii minimaalselt kirjeldatud, et kohe samastuksid temaga. Igasugune normaalne inimene ei suudaks ka nii traumaatilist asja omaks võtta. Sellega seoses meenus ka George Orwelli "1984" lõpp, kus samamoodi oli väga hästi see traumaatiline kogemus kirjeldatud.

Siis kui saan raamatu uuesti kätte, olin ootusärevuses, sest oli teada, et neid ülekuulamisi tuleb veel. See, mis juba järgmises piinangus järgnes jättis tõesti "sitase maigu" suu lakke. Nii noore tüdrukuga selline tegevus on lihtsalt mõeldamatu, et mõistan küll miks paljude jaoks jätab nende kohtade lugemine endale "räpase tunde". Võiks kohe jooksva duši alla karata.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

S. Oksaneni tutvustus

1. Sissekanne, kell 12.15

7. Sissekanne, kell 20.39